Selle osa läbimisel leiad võimalusi enesereguleeritud õpioskuste arendamiseks.
Loe Marika juhtumit ning mõtle, milliseid väljakutseid koges õpetaja?
“Olen nõutu ja ei tea, kuidas ma saaksin oma klassiga viia ellu põnevaid uurimusliku õppe projekte. Ma tõesti uskusin, et kui õpilased saavad töötada väikestes meeskondades nende endi poolt valitud teemaga ning kui õpilastel on vabadust valida nende jaoks põnev viis lõpptulemuse esitlemiseks, siis ma näen õppimise indu ja huvitavaid lahendusi, mille valmimisse on tõesti märkimisväärselt panustatud. Ma olin valmis, et mõned õpilased ei viitsi ehk kaasa töötada, aga lõppkokkuvõttes hakkas vaid ühe-kahe grupi puhul silma, et nad on tõesti pühendunud. Ülejäänud kas ei olnud tahtnud või ei osanud panustada. Palju oli näha, et on kiirustatud, lähenetud pinnapealselt, peaasi, et midagi valmis saaks. Võibolla selle klassiga ei saagi ikkagi nii palju vabadust anda, targem on püsida klassiruumi arutelude ja töövihiku juures. Vähemalt ma tean, et nad midagi kuulavad ja mul on ülevaade, mis teemad me läbinud oleme.”
Marika, 5.klassi inimeseõpetuse õpetaja
Nimeta Sinu hinnangul kõige tõenäolisem probleem, miks Marika õpilased kaasa ei tööta?
Haridusuuringud on kinnitanud, et autonoomselt üles ehitatud õpe, kus õpilased koostavad endale isikupärastatud õpiteed, mõjutavad positiivselt õpilaste kaasatust, rahulolu ja motivatsiooni hoolimata asjaolust, et õpiprotsessis puutuvad õppijad kokku ka mõningate raskustega. Samas on levinud müüt, et kui luua keskkond, mis võimaldab õppijatele iseseisvust oma õppimist juhtida, võtab õppija iseeneest vastutuse oma õppimise eest ning asub suunama oma õppeprotsessi. Praktika on näidanud, et lisaks võimaluste loomisele vajavad õppijad teadlikku toetust, et arendada enesereguleeritud õppimise oskusi. See loob olulised eeldused, et õppijad töötaksid iseseisvalt ja tõhusalt õpieesmärkide saavutamise nimel.
Õppimist mõjutavad tugevalt nii õpilaste metakognitiivsed protsessid (aktiivne õppeprotsessis osalemine, õppija jaoks tähenduslike eesmärkide seadmine, teadlik õpistrateegiate valik), kui ka kognitiivsed protsessid (õppijate varasemad teadmised, motivatsioon ning arengulised eripärad). Õppimine tähendab muutust ehk kvalitatiivselt teistsuguste mõtete, ideede, emotsioonide ja kujutluspiltide tekkimist, mille eelduseks on õppija valmisolek luua seoseid uute, õpitavate teadmiste ja olemasolevate pikaajalises mälus olevate teadmiste-oskuste vahel.
Enne kui jätkame, mõtle ka enda klassiruumi praktikatele. Kas ja milliste väljakutsetega ise peamiselt kokku puutud?
- Õppuritel puudub teema ja laiemalt õppimise vastu huvi.
- Õppuritel puudub iseseisvalt töötamise oskus.
- Õppurid ei ole aru saanud, mida neilt oodatakse (tööülesanded, töömaht, tulemus).
- Kokku on sattunud ebasobivad inimtüübid ning grupitöö ei toimi.
- Muu (täpsusta enda märkmelehel).
Mis on olnud seni Sinu valikud ja lahendused?
Pane oma senised lahendused kirja kas märkmikusse või digitaalsele märkmelehele, et saaksid hiljem nende juurde tagasi tulla ning vajadusel oma seniseid lahendusi täiendada.
Eneseregulatsioon õppimises
Eneseregulatsioon õppimises on protsess, millega õppijad teadlikult reguleerivad oma mõtteid, tundeid ja tegevusi, et saavutada püstitatud õpieesmärgid ning reageerida keskkonnast tulenevatele stiimulitele. Eneseregulatsiooni abil suudab õppija hoida fookust ülesandel, ignoreerida “segajaid väliskeskkonnas” ning soorituse jooksul hoida konstruktiivset õhkkonda suhetes teistega. See tähendab, et õppimise eneseregulatsiooni mõjutavad nii kognitsioon, emotsioonid, motivatsioon kui ka õppija metakognitsioon ehk teadlikkus iseendast õppijana. Sageli kirjeldatakse enesereguleeritud õppimist tsüklilise protsessina (vt joonis vasakul).
Erinevalt traditsioonilise klassiruumi lähenemisest, kus vastutus õppeprotsessi suunamise eest on suures osas olnud justkui õpetajate kohustus, seab enesereguleeritud õpiprotsess õppijale kõrged ootused, kuna eeldab õppijalt suutlikkust juhtida nii iseennast kui õppeprotsessi. Ilma õppija küllaldase oskuseta oma õppimist reguleerida on õpetajal keeruline õnnestuda paindlike õppimisvõimaluste loomisel. Seetõttu on oluline õppeprotsessis toetada enesereguleeritud õpioskuste kujunemist.
“Ma olen proovinud, et lasen õpilastel ise eesmärgid sõnastada. See oli nii napp kui võimalik. Lõppkokkuvõttes ei olnud neil motivatsiooni või huvi, et oma õppimise eest initsiatiiv haarata.”
Oluline on siinjuures mõista, et eneseregulatsiooni oskused ei teki iseenesest ka siis, kui vanuseliselt on justkui kognitiivsed ja metakognitiivsed eeldused kujunenud. Õppimine paindlikes situatsioonides võib kaasa tuua nii kognitiivseid kui emotsionaalseid väljakutseid, ebamugavustunde ning segaduse. Nende ületamine eeldab õppijalt probleemide analüüsimist, eesmärkide püstitamist, tegevusplaanide loomist, mitmesuguste strateegiate kasutamist eesmärkide saavutamiseks ning raskuste lahendamiseks ehk hästi arenenud enesereguleerimise oskusi. Lisaks vajalike oskuste arengu toetamiseks võib olla vajalik ka hoiakulise muutuse toetamine, sest kõik õpilased ei tunneta vajadust oma õppimist iseseisvalt reguleerida. Seetõttu on paindlike õppimisvõimaluste loomisel vajalik arvestada õpilaste eelteadmiste, erineva ainealase taseme ja mitmesuguste õpistiilidega ning samm-sammult toetada õppija vastutuse võtmist.
Eneseregulatsioon õppimises eeldab teadlikku harjutamist ja arendamist õppimisprotsessis. Järgnevalt analüüsime enesereguleeritud õppeprotsessi etappidele iseloomulikke tegevusi ning nende toetamise võimalusi.
Eneseregulatsiooni etapp – planeerimine ja ettevalmistamine
Õppijate kaasamine oma õppeprotsessi planeerimisse loob toetavad eeldused edukate õpitulemuste saavutamiseks. See aitab aju n.ö õppimiseks ette valmistada, soodustades meeldejätmisprotsesse ja keskendumist olulisele. Ent sageli pööratakse sellele klassiruumis vähe tähelepanu. Enesereguleeritud õppimise esimese etapi keskseks eesmärgiks on häälestumine õppimisele ning õppetegevuste ettevalmistamine ja kavandamine. Siin etapis analüüsib õppija ülesannet – mida ja miks paluti teha ning püüab leida sobiliku strateegia selleni jõudmiseks.
Sellele etapile iseloomulikud tegevused on:
- Tutvumine õppetükile/tunnile seatud eesmärkidega ning tulemusele seatud kriteeriumitega.
- Isiklike õpieesmärkide seadmine (näiteks soovitud tulemus või ajaline panus). Isiklike eesmärkide seadmist toetab, kui õppija näeb kokkuvõtet oma varasematest tulemustest.
- Eelteadmiste aktiveerimine (näiteks õpetaja suunatud vestluse või enesekontrolli testide abil).
- Õppetegevuste ja ülesande sooritamiseks vajalike sammude kavandamine. Siinjuures toetab õppijaid näiteks õppesisuga seotud laiema konteksti loomine, teemaga seonduvate üldiste küsimuste püstitamine, õppeülesande probleemi analüüsi jm.
- Õppija eneseteadlikkuse ja metakognitiivsete oskuste tõstmiseks suuna õppijaid mõtlema, millised on nende hoiakud õppimise suhtes ja uskumused kavandatud õpiväjundite saavutamise kohta; samuti, milline on õppija isiklik motivatsioon või kasu teatud õpiväljundi saavutamisel.
Üldjuhul on sellele etapile iseloomulik, et õppijad panevad enda seatud õpieesmärgid ning kavandatud tegevused kirja, et neid õppeprotsessi jooksul ning hindamise ja tagasisidestamise etapil kasutada. Lisaks on oluline arvestada õppijate senise kogemuse ning oskustega – mida vähem on õppijad seni harjutanud eesmärkide seadmist ning iseseisvalt oma õpptegevuste (ning selleks kuluva aja) planeerimist, seda enam vajavad nad tuge. Näiteks juhised, kuidas seada eesmärke, millised on võimalikud õppetegevused soovitud õpieesmärgi saavutamiseks jne.
“Esimene aasta me tegime seda nädala eesmärgistamist ja nädala lõpus enesehindamist natuke kaootiliselt. Ma ise alles harjusin selle praktikaga. Võib-olla me tegime seda aasta jooksul nii umbes kümme korda. Ja ma tõesti mõtlesin, et ei tea, kuidas ikka nii noorte lastega seda üldse saab tea. Sellest aastast, kui me hakkasime nädala eesmärke seadma ja nende saavutamist hindama regulaarselt. Ja ausalt öeldes olin ma täiesti üllatunud, et lapsed on tegelikult väga adekvaatsed oma hinnangutes.” (Klassiõpetaja, 2.kl)
Mõtle oma igapäevastele klassiruumi praktikatele (vajadusel keskendu ühele kindlale vanuseastmele või klassile). Loe alljärgnevaid näiteid eneseregulatsiooni toetamise võimaluste kohta ning otsusta, kui sageli neid lähenemisi oma õppetöös kasutad.
Vastused aitavad Sul tõsta teadlikkust enesereguleeritud õpioskuste toetamise võimalustest ning ühtlasi märgata, kuivõrd oled seni õppija eneseregulatsiooni toetanud.
Näiteid eneseregulatsiooni toetamise võimalustest õppetöö alguses.
- Tunni alguses on õppijatele selgelt välja toodud, mis on tunni (või suurema teemaploki) eesmärgid.
- Õppijatele on selgelt näha, kuidas erinevad tunnis käsitletavad teemad seostuvad teiste varem ning tulevikus õpitavate teemadena (nt teemapuu visuaal).
- Õppijatel on teada ootused lõpptulemusele, hindamiskriteeriumid (nt loovtöö, uurimusliku õpiprojekti jms korral).
- Suunan õppijaid sõnastama, mis on õppeülesande väärtus nende jaoks.
- Minu õppijad panevad kirja tunni/nädala ja/või päeva eesmärke.
- Õppijad sõnastavad ülesandega seonduvad isiklikud õppe-eesmärgid.
- Õppijad kavandavad ise tegevused õppe-eesmärgi saavutamiseks (nt mis järjekorras, milliseid ülesandeid teevad; kuidas ülesande lahendavad jne).
- Suunan õppijaid märkama, milline on nende motivatsioon ülesannet lahendada.
- Suunan õppijaid märkama, millised on nende uskumused ja hoiakud õppimise ja kavandatud õpiväjundite saavutamise kohta.
- Pööran eelnevalt teadlikult tähelepanu teemaga seotud eelteadmiste aktiveerimisele (näiteks enne uue teema tutvustamist viin läbi teemaga seotud suunatud arutelu, suunan õppijaid individuaalselt või rühmatööna koostama oma seniste teadmiste pinnalt teema mõistekaarti jms).
Vali üks enda väljakutsuv kogemus ning mõtle, mil määral olid kavandanud samme õppijate eneseregulatsiooni toetamiseks õppetöö alguses. Kas ja milliseid samme oleksid võinud veel kasutada?
Pane oma mõtted kirja kas märkmikusse või digitaalsele märkmelehele, et saaksid hiljem nende juurde tagasi tulla ning vajadusel oma seniseid lahendusi täiendada.
Kokkuvõtteks
Nii nagu muudki oskused, ei teki enesereguleeritud õpioskus koheselt peale võimaluste loomist. Kui õppijad ei ole seni harjunud võtma vastutust oma õppimise eest ning pigem eeldavad, et õpetaja ülesanne on hoida klassiruumis korda ning öelda, mida, kuidas ja millal teha, siis vajab ka õppija pikemat aega, et kohaneda uute ootustega oma rollile.
Praktilised sammud
- Kaasa õppijaid õppetöö kavanadamisesse (suuna neid sõnastama oma õpieesmärke, kavandama samme õpieesmärkide saavutamiseks, mõtlema läbi võimalikke probleeme ja takistusi, mis segavad õppimist).
- Suuna õppijaid looma seoseid varem õpituga, aktiveeri õppija eelteadmised. Aseta õppeülesanne laiemasse konteksti.
Eneseregulatsiooni etapp – tegutsemine ja sooritus
Õppija eneseregulatsioon õppeprotsessis viitab õppija eneseteadlikkusele, suutlikkusele märgata enda (harjumuspäraseid) käitumisviise, aga ka õppimisega seotud motivatsiooni ja emotsioone õppeprotsessi jooksul. Metakognitsioon loob eelduse õppimise teadlikuks juhtimiseks ning vastutuse võtmiseks oma õppimise eest. Alutada saab väikestest sammudest. Näiteks ainetunnis iseseisva tööaja andmine ning sellele järgnev õppeprotsessi analüüs ning väiksemahulisemad õpiprojektid. Suuremate ja mahukamate projektide kavandamine ja töökoormuse jaotamine nädalate vahel kujuneb kogemuste kasvades ning eeldab õpetaja suunamist, toetavate tööriistade pakkumist ja vahetähtaegade kokkuleppimist.
“Ma teen vahepeal õpilastega nii-öelda iseseisvaid tunde, kus annan justkui terve tunni ülesanded ette ja lapsed peavad selle tunni jooksul ise oma aega planeerima ja nad saavad ka valida, mis järjekorras oma ülesandeid lahendavad. Vajadusel ma abistan individuaalselt neid, kes on raskustes. Ning iga 15 minuti järel teen kogu klassile meeldetuletuse, kui kaugel võiks juba olla, et tunni lõpuks kõik tehtud saaks. Tavaliselt me teeme tunni lõpus ka kiire peegelduse, kas eelistati alustada pigem lihtsamatest või keerukamatest ülesannetest, mis takistas fookuse hoidmist ja mis toetas tähelepanu hoidmist õppimisel. See aitab neil kujundada harjumust enda õppimist analüüsida ja annab võimaluse aja planeerimise õppimiseks.” (Klassiõpetaja, 4. kl)
Sellele etapile isloomulikud tegevused on läbi põimunud n.ö tavapärase tõhusa õppimise toetamisega:
- Õppeülsanded on selgete ja kättesaadavate juhistega (näiteks lisaks õppeülesande kirjeldusele on koostöistes õpiprojektides ka töölehed tegevuskava loomiseks, meeskonna rollijaotuse kavandamiseks, ajaplaneerimiseks jne).
- Toetav taustainfo (mõisted, definitsioonid, valemid, eelteadmistega seotud lisamaterjalid jms) on hõlpsalt ligipääsetav.
- Juhised ja viited toetavate õpistrateegiate kasutamiseks (näiteks erinevad võimalused uue info struktureerimiseks, seostamiseks ja meeldejätmiseks).
- Õppijatele on loodud võimalused valida erineva raskusastmega ülesandeid.
- Enesekontrolli testid ja küsimused, mis aitavad õppijal mõista, kuidas on toimunud progress soovitud eesmärkideni jõudmise suunas.
- Suunavad küsimused (õpetaja esitatud või digitaalses õpikeskkonnas kuvatud) n.ö kiireks vaherefleksiooniks – kuidas mul õppijana läheb? Kas ma jälgin kavandatud õppetegevusi? Mis valmistab mulle raskusi ja kuidas selle ületan? Milline on minu motivatsioon hetkel? Kui enesekindlalt tunnen end oma soorituse osas?
Lisaks eelnevalt nimetatule on digitaalsetele õpikeskkondadele iseloomulikud erinevad progressi visualiseerivad lahendused, mis aitavad õppijal mõista, kuidas ta edeneb liikumisel püstitatud õpieesmärkide suunas.
Antud etapis on oluline luua lihtsad võimalused abi küsimiseks kaasõppijatelt ja/või õpetajalt. Samuti on oluline, et õpetajalt või õppematerjalidest saadud tagasiside oleks õppijat toetav ning jõustav. Näiteks, kui õppija usk enda suutlikkusse õpiväljundeid saavutada on madal, aitab õppimist toetav tagasiside läbi mõelda, millised täiendavad sammud aitavad tal vajalikke õpitulemusi saavutada.
Mõtle oma igapäevastele klassiruumi praktikatele (vajadusel keskendu ühele kindlale vanuseastmele või klassile). Loe näiteid õppija eneseregulatsiooni toetamisest ülesande sooritamise jooksul. Kui sageli kasutad antud strateegiaid õppetöö läbiviimisel?
Harjutus aitab Sul tõsta teadlikkust enesereguleeritud õpioskuste toetamise võimalustest ning ühtlasi märgata, kuivõrd oled toetanud enesereguleeritud õpioskuste kujunemist.
Näiteid eneseregulatsiooni toetamise võimalustest õppetöö jooksul.
- Suunised õppeülesande sooritamiseks ning kriteeriumid oodatud tulemusele on selgelt sõnastatud ning kättesaadavad õppeprotsessi jooksul.
- Suunan õppijaid ülesannete lahendamise/õppetegevuste vahepeal end analüüsima. Näiteks küsimustega, kas oled kasutanud õppeprotsessi eel kavandatud samme? Kuivõrd need toetavad Sinu õpieesmärkide saavutamist? Mil määral ja mida peaksid oma tegevustes kohandama, et õpitulemused saavutada?
- Suunan õppijaid teadvustama enda motivatsiooni ja hoiakuid. Näiteks küsimustega, milline on Sinu motivatsioon õppetegevuste sooritamise jooksul? Märgi skaalal 1 kuni 6, kuivõrd usud, et suudad püstitatud õpieesmärgid saavutada (1 – ei usu üldse; 6 – olen täiesti veendnud)?
- Suunan õppijaid vajadusel tegevusi kohandama ja muutma. Näiteks, mida võiksid muuta oma senises käitumises, et paremini õpitulemusteni jõuda?
- Koostöiste õpiprojektide juures on oluline püsivalt ning struktureeritult toetada nii meeskonnatööd kui ajaplaneerimist. Mõtle, mil viisil suunad õppijaid läbi mõtlema meeskonna rollijaotust. Milliseid toetavaid abimaterjale oled kasutanud, et toetada meeskonna aja- ja tegevusplaani koostamist. Kuidas märkad ise ning suunad meeskonda lahendama koostööga seotud probleeme?
Mõtle eelnevalt valitud väljakutsuvale õpetamiskogemusele. Mil määral kasutasid samme õppijate eneseregulatsiooni toetamiseks õppetöö jooksul. Kas ja milliseid samme oleksid võinud veel kasutada?
Pane oma mõtted kirja kas märkmikusse või digitaalsele märkmelehele, et saaksid hiljem nende juurde tagasi tulla ning vajadusel oma seniseid lahendusi täiendada.
Kokkuvõtteks
On oluline julgustada ja väärtustada õppija teadlikkuse kasvu oma õppimisega seotud hoiakutest ja harjumuspärastest praktikatest. Õppija motivatsioon ning usk enese tõhususse õppijana toetavad enesereguleeritud õppeprotsessi omaksvõtmist ning loovad eelduse ka keerukamate õppeülesannete lahendamiseks. Ent isegi kui õppija hoiakud ei ole koheselt kõige soodsamad, on nende teadvustamine esimene samm muutuste suunas.
Praktilised sammud
- Loo õppeülesannetele toetavad ja kättesaadavad juhised ning abimaterjalid.
- Loo võimalusi õppijal enesekontrolli testide või küsimuste kaudu oma progressi hinnata.
- Suuna õppijaid märkama ja analüüsima oma õppimist. Kuigi esialgu võib olla harjumatu õppeülsannete vahel peatuda ning suunata õppijaid mõtlema oma õppimisele, kujundab see õppijas oskust märgata oma rolli ja vastutust õppimise tulemuslikkuse ees.
Eneseregulatsiooni etapp – hindamine ja tagasiside
Enesereguleeritud õppimise seisukohalt on oluline ka õppija pidev hinnang enda õppimisele. See võib olla afektiivne (õppija rõõm edusammude üle või pettumus ootamatute takistuste ilmnemisel) kui ka hinnang oma sooritusele ning arusaamisele. Selleks, et kujundada õpikeskkond, milles õppija arendab valmisolekut oma õppimist hinnata ja langetada teadlike otsuseid edasiste sammude osas, on õpetaja roll kriitilise tähtsusega. Kui klassikaliselt on õppeprotsessi hindamine olnud peamiselt õpetaja roll, siis enesereguleeritud õppeprotsessis on oluline toetada õppija eneseanalüüsi. Lisaks on sobiv kaasata tagasiside andmisesse kaasõppijaid.
Sellele etapile kõige iseloomulikumad tegevused on järgmised:
- Enesehindamine tugindedes õppeprotsessi alguses seatud eesmärkidele ning hindamiskriteeriumitele.
- Avatud küsimused eneseanalüüsiks, keskendudes nii protsessile kui tulemusele. Näiteks, kui rasked/kerged tundusid ülesanded? Kuidas jäid rahule oma soorituse/tulemusega? Mis valmistas raskusi? Mis õnnestus ning mille üle tunned uhkust? Millised emotsioonid valdasid õppimise jooksul?
- Eneseanalüüsi toetavad enesekontrollitestid.
- Kaasõppijate (loovtööde, uurimuslike projektide jms) tagasisidestamine ette antud/ kokku lepitud kriteeriumite järgi.
- Õpetaja tagasiside, mis ei keskendu üksnes lõpptulemusele, vaid peegeldab ka õppeprotsessi.
On loomulik, et õppijal on esialgu keeruline isennast hinnata ning võimalik, et veelgi keerulisem tagasisidestada kaasõppijaid. Ent õpetajate kogemus on näidanud, et seda regulaarselt harjutades muutub tagasisidestamine õppijate jaoks loomulikuks osaks õppimisest.
“Kuna me harjutame eneseanalüüsi juba esimesesest klassist alates, siis ma olen märganud, et kui needsamad lapsed jõuavad neljandasse klassi, kus me anname juba rohkem tagasisidet ka rühmatöödele, siis nad oskavad juba päris hästi välja tuua nii enda kui kaaslase kohta nii tugevusi kui arengukohti. Nad saavad aru, mis on olnud kellegi panus seal rühmatöös. Ja nad nagu suudavad ka kriitikat natuke rohkem vastu võtta.” (Klassiõpetaja, 4.kl)
Alati ei pea ka hindamine olema pikk ja mahuks, alustada võib pisikestest küsimustest (märgista töölehel ülesanded, mis olid mulle kõige lihtsamad; mis valmistasid kõige enam raskusi? Valikvastustega küsimused, et hinnata oma aktiivsust ja panust õppimisele jne).
“Näiteks mulle meeldib väga lisada ka mõned sellised küsimused töö lõppu, et kui palju selleks tööks õppisin. Vahel küsin ka, et kellega sa õppisid? Alguses oli see ajaline määratlus väga ebatäpne. Kümme minutit, aga pärast vanemaga suhtlesin üle, palju see päriselt oli. Laps kirjutab ennem ja mina lisan hiljem oma tagasiside Stuudiumisse.” (Klassiõpetaja, 2.kl)
“Enda loodud töölehtedele lisan alati väikese eneseanalüüsi, et tee roheline ring ümber nende ülesannete numbrite, mis sulle meeldisid, lilla ring nendele ülesannetele, mis sulle ei meeldinud ja kollane ring nendele, mis olid sinu jaoks kõige-kõige raskemad. ” (Klassiõpetaja, 1.kl)
Loe võimalusi, kuidas toetada õppija eneseregulatsiooni õppeprotsessi hindamise ja tagasisidestamise etapis. Seejärel mõtle oma igapäevastele klassiruumi praktikatele (vajadusel keskendu ühele kindlale vanuseastmele või klassile). Kui sageli kasutad antud lähenemisi õppetöö läbiviimisel? Lisaks siin loetletule, milliseid lähenemisi veel kasutad?
Harjutus aitab Sul tõsta teadlikkust enesereguleeritud õpioskuste toetamise võimalustest ning ühtlasi märgata, kuivõrd oled toetanud enesereguleeritud õpioskuste kujunemist.
Võimalused õppijate kaasamiseks tagasisidestamisesse on näiteks järgmised
- Tunni jooksul (nii tunni keskel kui lõpus) tagasivaade sooritatud ülesanntele – millised ülesanded meeldivad/ei meeldi/on rasked.
- Koos õppijatega hindamiskriteeriumite kokkuleppimine (nt hindamismaatriksi loomine).
- Enesehindamine suunavate küsimuste abil.
- Grupitöös enda panuse analüüsimine ja grupikaaslaste panuse tagasisidestamine.
Kokkuvõtteks
Hindamise ja tagasisidestamise etapis saame toetada õppija oskust märgata nii oma soorituse tugevusi kui ka arengukohti. Kui eelnevalt on hindamine olnud peamiselt õpetaja ülesanne, siis enesereguleeritud õppes rõhutatakse õppija eneseanalüüsil rolli ja kaasõppijate poolt antava tagasiside olulisust. Selline lähenemine suurendab õppija oskust näha seoseid oma tegevuse ja tulemuste vahel. Kuna iseseisev enesehindamine võib algselt olla õppijate jaoks keeruline, on oluline, et õpetaja looks piisavalt võimalusi selle oskuse harjutamiseks. Nii muutub tagasiside andmine ja vastuvõtmine loomulikuks osaks õppimisest.
Praktilised sammud
- Loo õppeülesannetele reflekteerimist soodustavad küsimused, mis aitavad õppijatel hinnata oma aktiivsust, õpieelistusi ja edasiminekut.
- Anna õppijatele võimalus analüüsida ja tagasisidestada kaasõppijate tööd.
Oled nüüd tutvunud mitmete võimalustega, kuidas toetada eneseregulatsiooni.
Mõtle, kuivõrd tunned valmisolekut kavandada tegevusi, mis toetavad õppija eneseregulatsiooni õppimises?